Suur kala sööstab rullikärina saatel edasi-tagasi. Paat on kolmveerand tundi kestnud võitluse ajal umbes kuus kilomeetrit edasi liikunud. Lõpuks kala väsib, aga nüüd tekib mure – hiigelsuure kahva vars ei pea raskusele vastu ja paindub kõveraks. Läbi häda õnnestub kahel mehel ligi 17 kilogrammi kaaluv lõhe pardale vinnata. Nad on nüüd tõestanud, et Eesti rannikul saab sama edukalt lõhekalasid trollida nagu Soomes. Kui mitte pareminigi.

- Rekordkala kaalumine oli keeruline, sest lõhe ei tahtnud kuidagi kaalukonksu otsas püsida ning kukkus pidevalt paadi põrandale. „Pean tunnistama, et ligi 17-kilost kala oli raske ka kätel hoida,“ tunnistab Olev Pärna tagasihoidlikult. „Sain kaaludes erinevaid numbreid kuni 17 kiloni välja, aga kõige paremini jäi pildile kaal 16,3 kilogrammi. See jäigi ametlikuks numbriks.“ Lõhe oli 107 sentimeetrit pikk.
- Foto: Olev Pärna
Viie aasta pikkuse lõhetrollija karjääri jooksul on Olev Pärna paatkonnad saanud ligi paarkümmend lõhekala, lisaks on ta tabanud meriforelle. Lapsest saati kalapüügipisikuga nakatunud Pärna on äärmise põhjalikkuse ja süsteemsusega lõhe trollimist uurinud ja harjutanud ning selle teema endale üksipulgi selgeks teinud. Teda on palju aidanud soomlastest tuttavad, kel sama haigus küljes. Soome rannikul hakati lõhet trollima läinud sajandi 80ndate aastate alguses, nii et oskusteavet on põhjanaabritel kogunenud üksjagu.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
TÜ Eesti Mereinstituudi nooremteadur Gerli Albert (29) on õppinud rakendusbioloogiat, veekogude ökoloogiat ja hüdrobioloogiat ning tal on magistrikraad fütoplanktoni uurimise alal. Ent ta on ka kirglik kalastaja, kes peab selleks, et töö ja elu normaalselt sujuks, end vähemalt korra nädalas kalavetel laadimas käima.
Öeldakse, et juhus olla pime. Kalajumala puudutusest sündinud juhtumised muudavad kalaretked meeldejäävaks.
Meriforellipüük putuka ja raskuskorgiga on kalastusviis, mis sisaldab nii spinningu kui lendõnge elemente. Väliselt on tegemist spinningupüügiga, kuid söödana kasutatakse tehisputukat ning selle vajalikule kaugusele ja sügavusel viimiseks spetsiaalset raskuskorki. Oludes, kus meriforell ei ole aktiivse toitumise peal väljas, töötab putukas landist paremini.
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.