Väga ilusate meriforellide duubel

Pühapäeval 13. aprillil umbes kella 10st hommikul püüki alustanud Keio ja tema paarimees püüdsid kala paadist. „Kuni lõunani oli meil tulemus täielik null. Tuul keeras edelast kirdesse ja oli minu meelest liiga vaikne,“ meenutas Keio.

Pisut pärast lõunat sattusid mehed meriforellide parvele. „Sõber sai ühe 54-sentimeetrise, minul olid mõned alamõõdulised,“ meenutas Keio. „Vesi oli kohati päris selge, aga mitmetes kohtades hiljutise tormi järelmõjude tõttu ikka veel sogane. Püüdsime ühes kohas, kus vesi oli minu jaoks ikka veel sogane, aga piisavalt selge, et seal püüda saaks. Veetemperatuur oli 6 kraadi, ligikaudu poolteist kraadi rohkem kui ümbruskonnas,“ lisas ta.

Siis järsku tuli umbes 40 meetri kaugusel otsa korralikum kala. Meriforell ujus ühelt poolt paati teisele poole, umbes sama kaugele. Alguses oli Keiol sidur üsna tugevalt peal, kuid võitluse käigus andis ta seda pisut järgi. Kui Keio kala paadi suunas keris, siis ühel hetkel tegi meriforell pika, hinnanguliselt 30-meetrise sööstu eemale. Pärast seda ühte võimsat sööstu oli kala Keio sõnul aga piisavalt väsinud, et paarimees saaks iluduse kahva võtta. Kala kaalus 4,35 kg.

Pärast esimese kala tabamist võttis Keio asja pisut rahulikumalt, istus paadis ja nautis ilma. Teises püügipiirkonnas, kus mehed paadi triivi lasid, oli vesi selge ja täiesti plekk, st lainetus puudus. „Siis järsku paarimees nägi, et umbes 10 meetri kaugusel paadist seisab ilus suur meriforell. See kala just hakkas ujuma. Viskasin landi sellesse suunda, kuhu kala näis minevat, ning veidi aega hiljem oli mul paadis veel üks ilus hõbe, kes kaalus 3,4 kilogrammi,“ meenutas Kase. „Pärast seda panin spinna kokku ja nautisin merel olemist.“

Keio Kase kasutas duubli realiseerimisel Jaak Tammiste plekklanti „Nigli“.