Kalaradar, 14. nädal 2025: kuhu minna ja mida püüda?

Suur-Emajõel kalastades võib kohata üht isevärki püügiriista, mis mujal Eestis kuigi levinud ei ole. See ühendab endas klassikalise tonka ja ujukõnge – tulemuseks on ujukiga tonka, millel on tavalise põhjaõnge ees mitmeid eeliseid. Alljärgnevas loos vaatlemegi, mida kõnealune hübriid endast kujutab ja millal seda kasutatakse.

Kui kuuled kevadel Hiiumaal või Saaremaal öeldavat säinas on metsas ja tuleb alla siis, kui soojaks läheb, siis tea, et kohalik taat ei ajanud õllese peaga säinast ja oravat segi, vaid et säinas on jõe ülemjooksul ja ootab, millal vesi soojeneb, et igakevadist pulmatralli alata.

Kuni Sindi paisu langemiseni saime vimma õngitsemisest rääkida peamiselt Kasari vesikonna kontekstis. Pärnu jõel allpool Sindi paisu oli valdav tonka- või fiidripüük, sest jõgi oli alamjooksul lai ja kala liikus mõnusa õngitsemise mõistes kaldast liiga kaugel. Pärast Sindi paisu lammutamist aga tõuseb vimb massiliselt kuni Kesk-Eestis asuva Jändjani ning kalameeste rõõmuks saab seda kala püüda väga pikal Pärnu jõe lõigul.

Meriforellipüük putuka ja raskuskorgiga on kalastusviis, mis sisaldab nii spinningu kui lendõnge elemente. Väliselt on tegemist spinningupüügiga, kuid söödana kasutatakse tehisputukat ning selle vajalikule kaugusele ja sügavusel viimiseks spetsiaalset raskuskorki. Oludes, kus meriforell ei ole aktiivse toitumise peal väljas, töötab putukas landist paremini.

Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.