Punniõngega püük varasuvisel Emajõel. Foto: Ralf Mae
Ujukiga tonka ehk punniõnge näol on tegemist sisuliselt tavalise põhjaõngerakendusega, mille pealiinile on lisatud suuremõõtmeline ujuk. Selle ülesanne on tõsta pealiin vees n-ö püsti ja enamus pealiinist veest välja. Et rakendust tonkaridvaga visata saaks, rakendatakse ujuk libisevana.
Suur-Emajõel kalastades võib kohata üht isevärki püügiriista, mis mujal Eestis kuigi levinud ei ole. See ühendab endas klassikalise tonka ja ujukõnge – tulemuseks on ujukiga tonka, millel on tavalise põhjaõnge ees mitmeid eeliseid. Alljärgnevas loos vaatlemegi, mida kõnealune hübriid endast kujutab ja millal seda kasutatakse.
Loovus on isikuomadus, mis avaldub ka kala püüdmisel nii uute püügiviiside õppimisel kui ka toimivate püügiviiside arendamisel ja täiustamisel, kirjutab Tõnu Lehtsaar.
Kui kalamehed räägivad hiliskevadisel ajal Emajõe uskumatutest latikasaakidest, võib olla 99% kindel, et kirjeldatavad sündmused leidsid aset just Vorbuse kandis.