Anekdoote kaladest ja kalameestest

Haikala poeg näeb esimest korda purilaudurit.

„Ai, milline maiuspala – otse serveerimislaual ja koos salvrätikuga.“

*

Kaks õngitsejat veavad kihla, kumb neist esimesena kala kätte saab. Kannatlikult istuvad nad jõekaldal üksteise kõrval, õnged vees, kuni üks jääb suurest igavusest tukkuma ja kukub vette. Seda nähes hüüab teine kalamees protesteerivalt:

„Käega püüdmine ei loe!“

*

Mees valmistub kalale minekuks.

„Miks nii palju raha kaasa võtad?“ küsib naine.

„Aga äkki täna näkkab hästi!“ vastab mees lootusrikkalt.

*

„Miks sa kavatsed kalale minna just homme – reedel ja kolmeteistkümnendal?“ pärib naabrimees Jussilt, kes parajasti usse kaevab.

„See on minu viimane šanss! Võib-olla just sel päeval kaladel ei vea!“ on Juss lootusrikas.

*

Angerjas teeb Emajões pidevalt pahandust ja rikub põliskalastiku poolt kehtestatud ühiselu reegleid. Jõeelanikud on kurjad. Kannatavad, kannatavad, lõpuks saab kannatus otsa. Kutsutakse kokku kalade nõukogu, et üheskoos arutada, kuidas veemadu pahategude eest karistada.

„Pea maha, kohe pea maha,“ pistavad kiisad valjusti kisama.

Nõukogu esimees karpkala kuulab, mõtiskleb hetke ja arvab seepeale, et pea mahavõtmine on veidi liiga karm karistus. Et võtaks hoopis jupi saba.

„Võtame jah saba!“ kisavad kiisad. „Ja kohe lõpuste tagant!“