Põhja-Norra on koht, kus käies annad kalakuradile alustuseks sõrme, aga lõpuks kaotad terve käe. Ikka hoopis teine püük ja teised kalad kui Eestis! Kuna kevadel olid piirid koroona tõttu kinni ja mitmel kaaslasel jäid ära planeeritud püügid Soomes ja Rootsis, ootasime selle aasta Norra-reisi eriti pikisilmi.
Kui suvi oli koroonarindel üldjoontes rahulik, siis augusti lõpus muutus seis jälle ärevaks, sest nakatunute arv pööras tõusule. Mingil hetkel tekkis ka meil küsimus, kas ikka saame 1. septembril Norra poole teele asuda või peame koos koolilastega Eestisse jääma. Õnneks piire kinni ei pandud ning startides teadsime, et vähemalt Norrasse saame me küll. Kuidas tagasi, see polnud reisi alguses aga sugugi selge. Kas peame istuma karantiinis või saame puhtalt läbi, pidi selguma tagasiteel olles.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Covid-19 on viimasel paaril aastal teinud kalameeste reisiplaanidesse hulga korrektuure. Kuna reisimine on riskantne või riikide suletuse tõttu üldse võimatu, on suur osa kalastajaid oma piiritagused püügiretked ära jätnud. Sel suvel aga leevendas olukorda vaktsineerimine ning kalamehed, kel süstid käes, pääsesid jälle polaarjoone-tagustele vetele lustima.
Kevin Sepp võttis möödunud aasta septembri keskpaigas koroonaviiruse kiuste taas ette üle 1000 km pikkuse kalaretke polaarjoone taha Põhja-Norra Finnmarki maakonna järvedele, et tabada punase kõhu ning maitsva lihaga arktilist paaliat.
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.