Kevin Sepp võttis möödunud aasta septembri keskpaigas koroonaviiruse kiuste taas ette üle 1000 km pikkuse kalaretke polaarjoone taha Põhja-Norra Finnmarki maakonna järvedele, et tabada punase kõhu ning maitsva lihaga arktilist paaliat.
Miks just september? Katsume oma püügiaja valida enamasti sellisesse aega, kui putukaid on juba vähem, aga jääd veel järvedel pole. Üle-eelmisel aastal olime samal laiuskraadil, kuid nädal aega hiljem ja siis oli juba kõvasti lund, samuti tõmbas järvedele ööga paiguti õhukese jääkirme peale. Kõiksuguste putukate suhtes aga, mida sealmail on lõpmata hulk, on september üsna kindla peale minek – isegi kuu alguses minnes ei ole putukad enam tüütud.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Covid-19 on viimasel paaril aastal teinud kalameeste reisiplaanidesse hulga korrektuure. Kuna reisimine on riskantne või riikide suletuse tõttu üldse võimatu, on suur osa kalastajaid oma piiritagused püügiretked ära jätnud. Sel suvel aga leevendas olukorda vaktsineerimine ning kalamehed, kel süstid käes, pääsesid jälle polaarjoone-tagustele vetele lustima.
Põhja-Norra on koht, kus käies annad kalakuradile alustuseks sõrme, aga lõpuks kaotad terve käe. Ikka hoopis teine püük ja teised kalad kui Eestis! Kuna kevadel olid piirid koroona tõttu kinni ja mitmel kaaslasel jäid ära planeeritud püügid Soomes ja Rootsis, ootasime selle aasta Norra-reisi eriti pikisilmi.
Kuidas lapsed kalapüügipisikuga nakatada?
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.