Uus-Meremaa forelliveed on üks neist paigust maailmas, kuhu iga lendõngitseja elu jooksul vähemalt korra kindla peale jõuda tahaks. Sealsete forellide suurus on erakordne, ent nende tabamine pole sugugi nii lihtne, nagu võiks arvata. Gerli Albert veetis Uus-Meremaal kolm nädalat ning sai seda kõike omal nahal tunda.
Uus-Meremaa on koht, kuhu reisimisest unistavad paljud – sealne loodus on ainuüksi piltidelt vaadates võimas ning hingematvalt ilus. Mina külastasin esimest korda Uus-Meremaad 2020. aastal, mil suundusin doktoriõpingute teisel aastal vahetusüliõpilasena sinna plaanide kohaselt viieks kuuks, veebruarist juunini. Õppisin Otago Ülikooli merebioloogia osakonnas, mis asub Lõunasaarel linnas nimega Dunedin. Olin teadlik sealsetest kristallselgetest jõgedest ja neis elavatest väga suurtest jõeforellidest, seega pakkisin esimese asjana kaasa lendõngevarustuse. Plaan oli esmalt tööasjad ära teha, siis aga kala püüdes lustida.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Kevin Sepp võttis möödunud aasta septembri keskpaigas koroonaviiruse kiuste taas ette üle 1000 km pikkuse kalaretke polaarjoone taha Põhja-Norra Finnmarki maakonna järvedele, et tabada punase kõhu ning maitsva lihaga arktilist paaliat.
Covid-19 on viimasel paaril aastal teinud kalameeste reisiplaanidesse hulga korrektuure. Kuna reisimine on riskantne või riikide suletuse tõttu üldse võimatu, on suur osa kalastajaid oma piiritagused püügiretked ära jätnud. Sel suvel aga leevendas olukorda vaktsineerimine ning kalamehed, kel süstid käes, pääsesid jälle polaarjoone-tagustele vetele lustima.
Aldo Ollik ja Hanno Kask käisid märtsis Taani rannikul meriforelli püüdmas ning tõdesid, et sealsed inimesed on toredad ja abivalmid ning kalastuskultuur kõrge. Meriforelli on Taani rannikul palju, aga suurus jätab Eestiga võrreldes soovida.
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.