2020. aasta varakevadel vallutas koroonaviirus Eesti ning meie pere põgenes selle eest Vigala jõe kaldal olevasse maakoju. Elu oli lukus kuni suveni ja suure osa sellest ajast kasutasin ma vimmapüügiks.
Käisin peaaegu kaks kuud iga päev jõe ääres ning jälgisin oma silmaga, kuidas sel ajal muutus nii loodus, kalade saagikus kui ka püügituhin. Kui keeluaeg lõppes, olin oma isu nii täis püüdnud, et ei läinud enam pikka aega jõe lähedalegi...
Kevade üks ägedamaid püüke on kiirevoolulistel jõelõikudel lihtkäsiõngega matsakate vimbade ja sillerdavate särgede meelitamine. Tegevus on aktiivne ja põnev ning pakub hasarti tundideks.