Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kalameeste klubis kiideldakse saakidega.

„Pärast kolmetunnist võitlust õnnestus mul viimaks see merekoletis kaldale sikutada!“ lõpetab üks mees oma loo.

„Aga ma olen näinud sellest kalast tehtud pilti, kellest praegu räägite ja võin kõigile siinviibijatele kinnitada, et „merekoletisel“ oli pikkust kõige rohkem kolmkümmend sentimeetrit,“ protesteerib keegi kuulajate seast.

*

Talvisel Peipsil jutustavad kalamehed suitsutunni ajal möödunud aegadest. Mustvee vana kalur pajatab:

„Kord puurisin jäässe vaid pöidla läbimõõduga augu, aga küll näkkas! Üks latikas oli vähemalt kuuekilone.“

Noor kalur raputab uskumatult pead:

„Aga kuidas sa selle latika nii väikesest august välja tõmbasid?“

Vana kalur muigab:

„Kõige sandim lugu on see, et ma ei tõmmanudki!“

*

Kalamees kurdab sõbrale oma õnnetut elusaatust.

„Mul oli kõik, mida üks mees võib tahta – uhke mootorpaat, ilus ja rikas kallim, vägev elamine... Ja siis ühel päeval leidis naine mu üles.“

*

„Poisikesena ei valetanud ma kunagi,“ manitseb vana kalur poega.

„Aga millal sa siis alustasid?“ küsib poiss.

*

Mööduja uurib kalamehelt, et ega too pole tema naist möödumas näinud.

„Nägin küll," vastab õngitseja. „Viis minutit tagasi.“

„Noh, siis pole ta kaugele jõudnud!“ rõõmustab mööduja.

„Kindlasti mitte. Siin on väga aeglane vool.“

*

„Jaan, miks sind pühapäeval kirikus ei olnud?“ küsib kirikuõpetaja.

„Ma viskasin kulli ja kirja ning kukkus nii välja, et võisin hoopis kalale minna,“ seletab Jaan.

„Ja mitu korda sa viskasid?“

„Seitse...“